Ajalugu

Mere puiesteel 5 asuv Vene Kultuurikeskuse hoone on silmapaistev neoklassitsistliku arhitektuuri näide.

Kvartal, kus Vene Kultuurikeskus asub, tekkis vanalinna idapoolsele piirile XIX sajandi teisel poolel. Selleks ajaks oli Tallinn Vene Impeeriumi kindluslinnade nimistust välja arvatud. 1914. aastal ehitati kohale, kus praegu seisab Vene Kultuurikeskus, esinduskino „Grand-Marina“, mis hiljem kandis nime „Ars“.

Kinoga sama katuse all tegutses ka restoran-kabaree „Must Kass“. Kino naabruses paiknes Nikolai Imetegija kirikule kuulunud kahekorruseline, samuti XlX sajandi teisel poolel ehitatud elamu. Mõlemad majad said II Maailmasõjas tugevalt kannatada, muutudes peale pommirünnakut varemeiks.

1952. aastal alustati varemete asemele arhitekt A. Kuznetsov projekti järgi Laevastiku Ohvitseride Maja ehitamist. Kolmnurkse frontooni ja neljatahulisi korintose kapiteele kandvate sammastega ehitud peafassaadiga monumentaalne hoone valmis 1954. aastal. Ehituse käigus kasutati osaliselt eelmistest hoonetest säilinud tugiseinu. Laevastiku Ohvitseride Maja interjööri ilmestasid ajastule omaselt kunstmarmor, stukk ja terazzo. Moskvast toodud lae- ja seinavalgustid, olid sealsetesse uutesse metroojaamadesse paigaldatud valgustite analoogid. Sõjajärgsetel aastatel oli Tallinna Ohvitseride Maja, oma 1100 kohalise kahe rõduga vaatesaaliga, üks linna esinduslikumaid hooneid. Keldrikorrusel asus linna parim tantsusaal. Tänaseni on säilinud tuntud kunstnike sõjamarinistlikke teemasid käsitlevate maalide- ja skulptuuride koopiate kogu. Vaatesaali lage kaunistab sõjalaevastiku temaatiline laemaal.

Praegu tegutseb oma ajastu arhitektuuri esindavas hoones Vene Kultuurikeskus. Ehitise eriline väärtus seisneb selle neoklassitsistlike fassaadide ja interjööride terviklikkuses. Kultuuriministri määrusega 13. maist 1997 nr. 25 võeti kultuurikeskuse hoone arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla.